Supermax ja ansambel "Tormihoiatus"

November on juba läbi saamas. Ilmad on külmemad. Kas ka vangla juhtkonna ja Justiitsministeeriumi poolt on ametnikel ka pead külmemaks muutunud ja teevad kuritegevuse vähendamiseks külmamaid kalkulatsioone soodustamaks süüdimõistetute resotsialiseerumist. Palju on ju ühiskonnas kuulda emotsioonide najal, et küll soovitakse kord ühele kord teisele koriteo toime pannud isikule kord eluaegset kord surmanuhtlust. Kas varasemalt olid siis vangla ja Justiitsministeeriumi ametnikud nii öelda ühiskonna tuulelipp või järgi jooksev liputav saba? Mis siis aga nüüd juhtus?

Viru vanglas on novembri kuus kahel korral spordisaalis läbi viidud vanglas endas loodud ansambli Tormihoiatus konserdid Supermax sektoris süüdimõistetute jaoks. Kas vangla on muutumas omamoodi Lauluväljakuks?

Kas riik peaks pigem inimesi hoidma rangelt puuris, kuna nad on kurja teinud ja peavad kandma karmi karistust?

Siinkohal tuleks küsida arvamust ka vangidelt ja Justiitsministeeriumilt. Ühtedelt küsida, kas nad pigem arvavad, et selline esinemine on teistes suhtes kuidagi õiguste piiramine, sest mitte kõik ei saa ju tegeleda, sellega, mis neile endile meeldiks ja teiselt, mis eesmärke nad kontserdi pidamisega spordisaalis Supermax sektoris istuvatele vangidele saavutada tahavad.

Kuna ansambel Tormihoiatus on saanud areneda, siis mis teened on nendel vangidel vangla juhtkonna ees, et neile on sellised võimalused tagatud aga teistele mitte? Kas siin tuleb kehtima panna vanad subkultuurilised kriminaalide koodeksi reeglid, et selliseid privileega said tavaliselt “kitsed” ehk ettekandjad või selle jaoks ei ole enam selliseid vajadusi.  Või tuleb oma eesmärkide saavutramiseks lihtsalt pingutada, näitama välja lugupidamist nii vangla juhtkonna vastu, reeglite vastu, ühiskonnas kehtivate normide vastu; näidata välja hoolivust ja sihikindlust, et ühiskonda hävitavad käitumismaneerid on jäetud sinnapaika.