Isadepäev Viru vanglas

Aasta on 2022 ja kuu on november. Ilm juba talvine. Standartselt peetakse selliseid välistingimusi vastikuks. Eriti „vabatahtlikult” kodust ei väljuta. Ikka mingi põhjusega, mingi looduse kutse, mõjutab inimesi võtma ette retke, et minna Viru vanglasse tähistama isadepäeva. Viru vanglas ju on süüdimõistetud ja kinnipeetavad, kes on kellegi isad ja kes on kellegi pojad. Tundub justkui, et inimene kes on mingi teo eest süüdi mõistetud ja mingi osa – kas suurem või väiksem – ühiskonnast põlastavad neid, kuna nad on siiski riigi silmis kurjategijad. Aga on siiski ka keegi, kes vaatamata toimepandud kuriteole, ei põlasta vangis olevat isikut ja peab teda tähtsaks.

Kas ka uus vangla asekansler Rait Kuuse peab kurjategijat inimlikuks inimeseks?

Huvitav oleks teada, mis väärtustest lähtub vangla asekantsler. 

Mis jõud see selline on? Kas tõesti on veri paksem kui vesi?

Justiitsministeeriumi vanglate osakond on ka varasemalt lubanud tähistada vanglas Isadepäeva ja kas tänavu oli siis miskit teisiti? Kui oli, siis kas muutuse teke on tingitud vanglate asekansleri vahetumisest?

Tõepoolest oli sellel aastal isadepäeva tähistamine natuke teistsugune. Suurejoonelisem. Rohkem rahvast, kostitusi vangla ressursside eest ja mis peamine, süüdimõistetulel väga hea tuju.

Huvitav aga, kas süüdimõistetud oskavad seda hinnata ja olla tänulikud? Kas nad üldse peaksid oma inimõiguste kättesaamiseeest olema tänulikud.

Üldjoontes möödus sündmus nii julgeoleku mõttes kui ka emotsionaalses võtmes hästi ja kõik olid rahul.